Heii! Tai muusikasoovitus on postituse lõpus (´｡• ᵕ •｡`) ♡
20. august läksime onuga Phichitisse. Provintsi, kus asub minu host ema ja onu lapsepõlvekodu. Plaan oli minna ja tuua vanaisa, kes seal hetkel üksi elab, paariks nädalaks meie juurde, et koos festivali pidada ja teise doosi vaktsiini saada. Üks ots sinna kestab ligi 4 tundi nii et pidime päris varakult minema hakkama, et normaalseks ajaks ka koju jõuda. Alustasime oma seiklust kell 7 hommikul.
Vanaisa elab siin üpris tüüpilises ridaelamu stiilis majas ehk selline väga kitsas, kuid piklik kolme korruseline maja. Uksed avanesid otse suurele tänavale ning olid pigem garaažile kui elumajale omased. Esikut kaunistasid kümned karikad ja medalid, mida vanaisa oli oma pensionieas jalgratta- ja jooksuvõistlustel võitnud. Lisaks oli pea iga seina peal erinevaid pilte onu ja ema elu sündmustest. Nägin ka esimest korda pilti onust kui ta munk* oli. Vanaisa oli ostnud meile muu daengi (otsetõlge “punane siga/sealiha”), mis pidi olema ühest parimaist kohast selles kandist ja võin kinnitada, et päris maitsev oli :)). Siis tegi onu mulle kiire linnatuuri. Nägin ära hiina kallakuga kooli, kus nad emaga õppisid, rongteejaama ning suure Buddha kuju. Lõpuks oli aeg tagasi koju tulla.
* Tais on üpris tüüpiline, et mehed läbivad mungaks olemise perioodi. See võib kesta paarist nädalast paari kuuni. Kohustuslik see otseselt ei ole, kuid paljud siiski soovivad seda teha, kas ise või vanemate meeleheaks.
Mitte, et see otseselt selle mungaks olemisega seotud on, kuid mõtlesin, et jagan veel ühte asja. Nagu ka Eestis on Tais vaja meestel sõjaväes käia. Küll aga on selle korraldus siin veidi teistsugune. Esiteks tõmmatakse siin loosi, kes peab ja kes ei pea minema, nii et tegelikkuses väga paljud siiski ei pea ning on üpris tüüpiline, et mingi summa eest ametnikud ära ostetakse, et nad sinu loosiõnne veidikene mõjutaksid.
21. august
Käisime ema ja isagi toidumaterjale festivali jaoks ostmas. Ema tahtis teatud road restoranidest tellida, et vanaema ei peaks nii palju vaaritamise peale aega kulutama.
22. august
Tõusin järjekordselt väga vara ülesse. Panin selga musta särgi, kuid samal ajal mõtlesin, et kas poleks mitte tore hoopis punane särk selga panna. Läksin alla ja kohe kui vanaema mind köögis nägi seletas ta mulle, et see särk ei ole päris hea, et kas mul on midagi punast või roosakat (mäletan, et see oli üks esimesi kordi kui ta mulle midagi pikemalt seletas ja ma sain päriselt ka aru). Läksin jooksuga oma tuppa ja panin selga oma punase pluusi. See naeratus vanaema näol oli kirjeldamatu. Ta sättis kogu hommiku lauda ning minu ülesanne oli teda aidata. Ühel hetkel kutsus vanaema mind ülesse korrusele altari juurde waid tegema. Kui ma ütlen, et see oli kõige haigem kogemus üldse, siis ma ei tee nalja. Täitsa haige värk kõige paremas mõttes. Vanaema aitas mul süüdata kolm viirukit (joss sticks) ning ütles mulle järjest lauseid, mida pidin korrutama ning lõpuks pidin kolm korda kummardama. Midagi elu maagilist on täiesti võõras keeles koos vanaemaga, kes oskab vaid carrot inglise keeles öelda, teha midagi nii spirituaalset. Lõpuks oli meil laud kaetud, kuid kahjuks ei ole mul lõplikust lauast ühtegi pilti.
Hommikul vara olid teised ka apteegis oleva altari ees wai teinud, et paluda ühelt spirit‘ilt, et ta avaks meie kodu, selleks et esivanemad saaksid siia sööma tulla.
Üldiselt võrdleksin seda tähtpäeva kõige rohkem Eesti hingedepäevaga. Kaetakse laud toiduga vanavanematele ning siin lihtsalt lisaks põletatakse nende jaoks ka paberist erinevaid volditud kujukesi jne (mõte seisneb selles, et iga paberike on mingi tähendusega. Näiteks osa sümboliseerib raha jne ja kui need põletada lähevad need vanavanematele, kes saavad neid siis teistpoolsus kasutada).
Veel lambiseid seike augustist:
Augustis sain tuttavaks ka Ploy ehk minu peres varem elava Šveitsist pärit vahetusõpilasega. Siin on tema blogi juhuks kui kedagi huvitab rohkem Taist teada saamine. Blogi on küll saksa keeles, kuid Google Translate teeb üllatavalt hästi tööd inglise keelde tõlkides.
Bye bye / สวัสดีค่ะ
~Laura