Terekest! Tai muusikasoovitus on postituse all… ( ˘ ³˘)♥
Läksime järjekordselt klamuursesse ~TESCO LOTUS~ poodi. Ostsime endale lõunaks shabu-shabu materjali MKst ning mulle ka SIM kaardi (lõpuks peale kahte kuud Tais olemist). Shabu-shabu on Jaapani versioon hot potist ning MK on Tais VÄGA populaarne shabu-shabu restorani kett.
SIM kaart ise maksis 50 bahti ning iga kuu pean välja käima 200 bahti ehk umbes viis euri ning saan selle eest piiramatult internetti. Kõned maksavad umbes 1 baht minuti eest, kuid see pole minu jaoks oluline, sest otsustasime perega, et nad saavad helistada mulle läbi LINE rakenduse, et ma ei peaks ekstra kõnede eesti lisaks internetile maksma.
Ühel pühapäeval tõusin ülesse ja lampi tuli emps minu juurde ning ütles, et tahavad onu ja vanaemaga kohvikusse minna. Onul oli kindel plaan minna ühte kohvikusse, kuid sinna jõudes selgus, et see oli too päev kinni. Hakkasime järgmist kohvikut otsima ning sõitsime lõpuks nii kaugele, et teise provintsi piir juba paistis. Läksime siis lihtsalt esimesse kohvikusse, mis ette tuli, sest kõik olid juba otsimisest väsinud. Sattusime nii aga ühe väga armsa kohviku otsa. Tellisime kohvi ja bubble tea’d, vanaema jäätist ning meie empsi ja onuga pirukaid ja kooke.
7. septembril sain YFUlt teada, et saan 9. septembril oma teise doosi vaktsiini. Eestis jõudsin enne Taisse tulemist vaid esimese doosi tehtud. Vaktsineerimas käisin Nonthaburi Medical Center haiglas. Nonthaburi on provints, mis asub Bangkokist loodes, kuid on aja jooksul Bangkokiga kokku kasvanud üheks suureks linnaks. Sõitsime siis ema ja isaga 9. septembri hommikul haiglasse. Unustasin hommikul veel äratuse panna ning kuna meil oli kiire, siis oli vanaema mulle hommikusöögi kaasa juba pakkinud, et saaksin siis autos süüa. Haiglas pidin kokku saama veel kolme vahetusõpilasega, kes ka vaktsineerima tulid, kuid kõigil neil oli see esimene doos.
Haiglas kõndisin kõigepealt eraldi sissepääsu juurde, mis oli mõeldud vaktsiini saajatele. Seal võttis meid vastu YFU töötaja, kes mind aitama hakkas. Mul mõõdeti ära temperatuur ning anti väike kleeps, mis oma riietele tuli panna (teate selline tüüpiline muuseumides või näitustel). Seejärel hakkasime dokumente täitma. Selleks oli eraldi ala õues hunnikute laudadega. Minu paberitega oli veits rohkem mässamist, sest ma ei olnud oma esimest doosi Tais teinud. Kõndisin haiglasse siisse ning seal võttis mind vastu hunnik töötajaid, kes vaatasid üle mu dokumendid ning küsisid paar küsimust seoses esimese doosiga. Siis läksime järgmisesse ruumi, kus vaadati veelkord üle minu dokumendid ning juhatati mind järjekorda seisma. Lõpuks sain ruumi, kus kogu maagia aset võttis. Vastupidiselt Eestile vaktsineeriti siin ühes suures ruumis, ilma, et vaktsineeritavate ja pinkidel ootajate vahel seina oleks. Samuti ei rääkinud arst minuga mitte midagi, kuid see võis tuleneda ka sellest, et ma välismaalane olen. Samas oli aga tol päeval umbes pooled seal välismaalased. Siis anti mulle kellaaeg millal lahkuda võisin. Pidin ootama 30 minutit. Eestis oli ooteaeg vaid 15 minutit. Mulle anti ka veepudel, kuid komme, mida Eestis sain, ma siin ei näinud. Algul istusin veits aega üksi, kuniks lõpuks avastasin, et üks soome ja üks saksa vahetusõpilastest juba koos esimeses pingireas istusid. Liitusin siis nendega. Eriti me aga ei rääkinud, sest toolid olid üksteisest nii kaugel, et läbi maski oli kohutavalt halb üksteist kuulda, rääkimata faktist, et kogu ruum oli juba piisavalt lärmi täis. Sain lõpuks haiglast välja. Minule ja vanematele jäi algul väga segaseks, kus ja kuidas ma tõendi saama peaksin, sest seal meile seda ei antud. Helistasime mitu YFU inimest läbi, kes lõpuks selgitasid, et saadavad meile tõendi ise. Enne ära minekut nägin ka korraks ühte Jaapani vahetusõpilast.
Pärast vaktsineerimise seiklust läksime Future Parki. See on üks suurim ostukeskus Tais ja üldse kogu Aasias. Alguses otsisime vähemalt 15 minutit restorani, kuhu sööma tahtsime minna. Lõpuks leidsime oma Sizzleri ülesse. Tegemist on USAst pärit ketiga, mis peaasjalikult steak‘e müüb. Lisaks on nende eripäraks ka salatibaar. Tellisime kõik erinevaid lihatükke ning saime siis nende hinna sees salatibaarist ise endale salati teha või valida mõne valmiskujul salati. Samuti oli valikus ka erinevaid suppe ning puuvilju ja magustoite. Nägin esimest korda Tais olles kartulisalatit ning tahtsin huvi pärast proovida ja no suht pettumust valmistav oli, kuid see üldse ei üllatanud mind. Isa tellis endale ribisid ja sai sellega ahjukartuleid kaasa. Sain süüa kartulit, mis ei olnud friikas, üle kahe kuu. Suurt vaimustust see minus ei tekitanud, sest Tai toit siin on ikka palju etem.
Siis läksime üksteisest lahku, et saaksime kõik minna poodidesse, kuhu hing ihaldab. Jalutasin veidi ringi, kuid lõpuks jäin pikemalt peatuma H&Mi lihtsalt sellepärast, et seal on odavaid riided ning too päev oli ka kõikidelt toodetelt -30%. Valisin endale paar eset ning läksin kassasse ja siis saabus minu anxietile kohutavalt tore uudis: mu kaart ei töötanud ning sula ei olnud mul ka piisavalt, et kõige eest tasuda. Lõpuks aga sain kuidagi pangaautomaadist ikka raha välja võetud ning riided ostetud. Ausalt ei tea siiani, miks mu kaart terminalis ei tööta aga pangaautomaadist küll??? Siis käisime ostsime veel koju pirukaid, Starbucksist kohvi ning hakkasime koju sõitma.
Teel koju käisime ka ühes restos, mida me vist iga kord külastame kui Bangkokist tuleme. Ostsime muu daengi. Olen selle resto enda jaoks muu daengi restoks ümber nimetanud, sest see on ainuke asi, mis me alati sealt ostame. Muu daeng (ea loe nagu ä ja e vahepealseks) tähendab otsetõlkes punast sealiha/siga. Põhimõtteliselt on see sealiha tükid riisiga, millele valatakse peale selline tumepunane peaaegu, et pruun kaste.
Bye bye / สวัสดีค่ะ
~Laura